Eestis on ilmunud hulk väärt trükiseid, mida võiks liigitada loodushariduslikuks teatmekirjanduseks. Neid ilmub ka praegu, kuid paraku Eesti looduse kohta põhjalikke ja tõsiseltvõetavaid aina vähem. Aeg, mil tegutses Teaduste Akadeemia zooloogia ja botaanika instituut (1947-2004, ent lõpust peaks lahutama järjepidevat tegevust peatava ja/või lõhkuva ülemineku- ja reformimiste aja) paralleelselt Eesti looduseuurijate seltsiga, on justkui me sedalaadi kirjanduse kuldaeg.
   Raamatukogu, kus on nii vanu kui ka uuemaid (aga ka võõrkeelseid) raamatuid, aitab me tasakaaluaia elustikust ja kooslustest paremini aru saada. 

  Siia üles on raamatukogu vanemad raamatud riputatud ka nende autorite auks. Näiteks Teaduste Akadeemia Eesti looduseuurijate seltsi sari Abiks loodusevaatlejale. Paljude liigirühmade puhul on selle sarja raamatud praegu ainukesed eestikeelsed allikad, kust üldse midagi nende liikide bioloogia kohta teada saab.


Albrecht, Zinaida. Eesti sihktiivalised. 1963. Ainuke raamat, kust saab põhjaliku ülevaate Eesti ritsikatest, tirtsudest, sirtsudest, nende liikide bioloogiast.

Aul, Juhan. Zooloogia võõrsõnade leksikon. 1978

Bellmann, Heiko. Insektenführer. 2018. Euroopa putukate kohta, paljud liigid olemas ka meil. Väärtus on see, et paljudel on juures vastsete ja nukkude pildid.

Bellmann, Heiko. Putukad. Välimääraja. 2024. Ometi kord jälle üks eestikeelne määraja. Tõlgitud saksa keelest, käsitleb sealtkandi putukaid, kuid paljud liigid esindatud ka Eestis. Sisuline toimetaja Urmas Tartes.

Bellmann, Heiko. Spinnenführer. 2016. Euroopa ämblike kohta, paljud liigid olemas ka meil. Head määramisjuhised.

Brjantsev, B., Dobrozrakova, T. Taimekaitse. 1951. Kui kogu tõrjepool kõrvale jätta, liikide kirjeldus, nende bioloogia tollele ajale iseloomulikult põhjalik.

Chinery, Michael. Collins complete guide to britich insects. 2005. Et paljud liigid esinevad ka meil, on väga hea määraja. Võimaldab fotode järgi määramisega n-ö otsa peale saada.

Chinery, Michael. Euroopa putukad. 2005. Väärtus on see, et tõlkijad Tiit Teder ja Toomas Tammaru on lisanud Eesti olustikku (kas liiki Eestis leidub jms).

Elberg, Kaupo. Eesti sünantroopsete kärbeste määraja. 1961. (Kärbsed, kes on seotud inimestega.) Arvestades, kui napp (olematu) on eestikeelne kirjandus kärbeste kohta, võiks öelda nii, et kui selle raamatu seltskond selgemaks saab, oleks suur samm astutud.


Entomoloogiline kogumik I. 1959. Viisteist ettekannet Eesti putukatest. Paneb unistama, et tänapäevalgi entomoloogid selliseid kogumikke avaldaks, kust saaks lugeda, mida parasjagu uuritakse, mida on avastatud jne.

Fabre, J. H. Putukate elu. 1939. Tõlkinud (ja kohandanud, kuna täiskasvanutele mõeldud raamat ilmus poiste raamatukogu sarjas) Edur Tasa. Prantsuse kuulsa entomoloogi-õpetaja (1823–1915) raamat eri putukate elust ja käitumisest ning Fabre uurimiseksperimentidest.

Haberman Harald. Eesti jooksiklased (Coleoptera, Carabidae). 1968. Ainuke raamat, kust saab põhjaliku ülevaate Eesti jooksiklastest.

Haberman, Harald. Eesti NSV röövmardikalised (Adephaga) 1. 1952.Väga hea kirjeldus, määramisõpetus ja tabelid.

Halifman, Jossif. Kimalased. 1978. Teist nii põhjalikku raamatut kimalastest, nende kombeist, käitumisest jms pole kohanudki.

Holmgren, Aug. Emil. Harilikumad põllu kahjulikud mardikad ja nende hävitamine. 1901. Eestistanud on J. Kipper. Väga huvitav raamat omast ajast.

Igonin, Anatoli. Vihmaussi raamat. 2016. Vene meditsiinidoktori rohkem mahepõllumajandusliku suunaga raamat, mille 2016 andis eesti keeles välja Tuhala Bio OÜ.

Järva, Leili. Eesti NSV puguseened (Gasteromycetes). 1965.


Kaarep, E., Luhakooder, A., Ratt, A. Tähtsamad taimehaigused ja -kahjurid ning nende tõrje. 1949.

Karmin, M.; Ennvere, A. Umbrohutõusmete määraja. 1973. Väga kasulik raamat, et ära tunda, mis kasvama hakkab.

Kavtaradse, J. Noore loodusteadlase käsiraamat. Üks antikvariaat märgib ilmumisaastaks 1920 (raamatust ilmumisaastat ei leia). On K.Ü. Rahvaülikooli väljaanne. Igasugused näpunäited looduse vaatlemiseks. Väga huvitav n-ö ajaloolises mõttes. Näiteks polnud tol ajal selgroogseid, vaid ´selgroolased`.

Kevad. 1931. Õpetajate ühenduse eestvõttel ja M. Nurmiku toimetusel välja antud, loodust ja looduse märke käsitlev trükis, mis mõeldud koolis kasutamiseks. Huvitav.

Kiristaja, Piret; Ehlvest, Annelie; Remm, Liina. Eesti kojaga maismaatigude määraja. 2014. Ainuke omalaadne eesti keeles.

Das Käferbuch. 1964. Tšehhide mardikaraamat, mis saksa keelde tõlgitud. Väga ilusate joonistatud mardikatega (pildid on nagu maalid) ja on kulunud ära ka mardikate määramisel.

Käis, Johannes. Sügisesest loodusest. 1937. Koolidele mõeldud trükis, paljude joonistega ja põhjalik.

Leivategija, Leida. Entomofenoloogilised vaatlused. 1968. Siit saab lugeda putukate ja taimede vahelistest seostest jm.

Loomade elu, 3. Selgrootud. 1984. Päris palju tarkust. Mõistagi pole sellises koguteoses võimalik liigiti väga põhjalikuks minna. Natuke hakkab silma, et kui koostajal on olnud vaja teha valikuid, on valitud põhjalikumaks käsitluseks need liigid, kelle inimesed on liigitanud n-ö kahjulike hulka.

Luik, Anne. Putukate bioloogia. 1983. Tudengitele mõeldud väike trükis, kasulik ka asjahuvilisele. Muu hulgas ka mõistetes orienteerumiseks, vastsete või nukkude eristamiseks jms.

Luik, Anne. Putukate morfoloogia praktikum. 1982. Ka tudengite trükis. Palju jooniseid putukate kehaehitusest jms. Hea vaadata näiteks spetsiifiliste sõnade tähendust, kui need kusagil putukatekstides ette juhtuvad.


Maavara, Vambola. Eesti NSV sipelgad. 1953. Liike on vähem (33) kui tänapäeval nimistus (üle 50), kuid muu poolest sipelgaraamat, millist hiljem Eesti sipelgate kohta pole vist ilmunudki. Kehaehitus, bioloogia, sipelgapesade tüübid koos joonistega jne + muidugi määramistabel..

Maavara, Vambola. Noore entomoloogi käsiraamat. 1956. Umbes kolmandik raamatust keskendub putukakogu koostamisele, kuid kõik muu on väga hea ülevaade süsteemist ja liikidest ka nende jaoks, kes piirduvad putukate pildistamisega.

Maavara, Vambola; Merihein, A. (koostajad). Sipelgate kasutamine metsakaitses. 1968. Hea näide oma aja raamatute lisaväärtustest – ka siis, kui trükise eesmärk on justkui hoopis muu, leiab neist põhjaliku teabe ka liikide endi kohta.

Martin, Mati. Kiilid. 2022. Tartu ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia väljaanne. Väga hea raamat nii Eestis kohatavate kiilide tundmaõppimiseks kui määramiseks.

Martin, Mati. Kutsumata külalised. 2003. Kui tõrjepoolele mitte keskenduda, leiab asjatundlikult kirjutatud teavet nende kohta, kes tuppa tulla võivad.

Martin, Mati. Selgrootute loomade süsteem. 1990. See süsteem on tänaseks ka muutunud, aga ikkagi taust, kuhu uusi (tundmaõppimise mõttes) liike paigutada. Kogu süsteemi niimoodi silme ette saada pole üldse lihtne, sest selliseid värskeid väljaandeid lihtsalt pole.

Masing, Viktor (koostaja). Ökoloogialeksikon. 1992. Üks neist raamatutest, mis tahaks täiendustega kordustrükki.

Meie loomastiku looduskaitsest. 1960. Mitme autori artiklid. Jaan Viidalepalt liblikatest, Vambola Maavaralt kuklastest jms.

Merivee, Ermer, Remm, Hans. Mardikate määraja. Asendamatu abi mardikaliste määramisel ka praegusel ajal. 1973.


Metsanduslikud uurimused XXIX. 1998. Siin on mitu põnevat artiklit metsaga seotud putukatest.

Miländer, Georg. Eesti siklaste määraja. Abiks loodusevaatlejale nr 74. 1978.

Pflanzen und Tiere. Ein Naturführer. 1987. Päris vahva taime- ja loomamääraja. Hästi kompaktne ja ülevaatlik. Loomade poolel kõik imetajatest tigude ja tuhatjalgseteni, kaasa arvatud nt röövlindude lennupildid jms. Täidab muu hulgas nii mõndagi lünka, mis raamatukogust varem puudu.

Pokrovski, S. P. Loodus ja aastaajad. 1973.Raamat on kirjutatud 1958, tõlkis Johannes Piiper, kes olevat just selle raamatu valinud, kuna seni polnud eesti keeles laia haardega fenoloogilist käsiraamatut. Autori teksti lõpus olevale kirjanduse loetelule on lisatud eestikeelsete (kitsamate valdkondade) vaatlusjuhendite nimekiri.

Preston-Mafham Ken, Marven, Nigel & Harvey, Rob. Bugs, Beetles, Spiders, Snakes. 2010 (kordustrükk). USAs välja antud raamat. Alguses (kui eraldi määrajat polnud) oli koht, kus peamiselt ämblikes näpuga järge ajada. (Meile kingitud – aitäh!)

Remm, Hans. Eesti sääriksääsklased (Diptera, Tipulidae). 1986.

Remm, Hans. Eesti NSV parmlased (Tabanidae). Juhend vaatlusteks, kogumiseks ja määramiseks. 1953.

Remm, Hans. Putukate välimääraja I. Tartu 1970 (teine trükk). Tudengitele mõeldud määraja.

Remm, Hans. Putukate välimääraja II. (Mardikalised) Tartu 1967.


Remm, Eevi. Eesti ühepäevikuliste (Ephemeroptera) määraja. 1970.

Remm, Kalle. Eesti ühisherilased (Hymenoptera, Vespidae). 1983.

Rubel, Salme. Eesti NSV naksurlased. 1958.

Sepp, Tuul; Tartes, Urmas. Putukad õhus, maas ja vees. 2012. Sümpaatne lastele suunatud raamat.

Tartes, Urmas. Sääseraamat. 2023. Väga hea sääseraamat. Ainus "miinus" see, et käsitletud on vaid pistesääski - ülevaadet kogu me sääseilmast ei saa..

Viidalepp, Jaan. Liblikate määraja. 1971. Liblikate kohta on tänapäeval vast teiste putukarühmadega võrreldes kõige rohkem ka värskemaid materjale, aga Viidalepa määrajast on hea mää-ranguid n-ö üle kontrollida ja alalõpmata leiab siit ka lisateavet.

Viidalepp, Jaan; Möls, Tõnis. Eesti suurliblikate määraja. 1963. Suurliblikate määrajate (I ja II) kohta käib sama jutt, mis „Liblikate määraja” puhul.

Viidalepp, Jaan. Eesti suurliblikate määraja II. 1969.

Viik, Eneli; Mänd, Marika. Eesti kimalased. 2012. See Põllumajandusuuringute Keskuse väljaanne pole raamat, vaid kokku köidetud kaartide kogumik. Hea abi kimalaste ja kägukimalaste määramiseks. Värvikoodide kokkupanija peale koostajate ka Urmas Lipso.

Vilbaste, Asta. Eesti ämblikud. 1987. Süsteem, nimestikud ja levikukaardid. Just need viimased on eriti huvitavad, hoolimata sellest, et aeg on edasi läinud.

Vilbaste, Asta. Juhend puukide kogumiseks. 1955. Hea põhjalik ülevaade liikidest.



Vilbaste, Juhan. Eesti tirdid I. 1971. Ainuke raamat, kust saab põhjaliku ülevaate Eesti tirtidest. (Saime kingituseks - aitäh kinkijale!)

Voosalu, Lea. Võilill. 1979. Raamatust leiab näiteks, et Eestis käsitletakse tihti võilille n-ö koguliigina (ühe liigina), aga kirjeldatud on siin tegelikult 166 võililleliiki, mida mõned nimetavad ka alamliikideks.

Voore, Villem. Zooloogilisi ekskursioone. 1961. Sisuliselt selgrootud koosluste kaupa. Huvitav ja õpetlik lugemine teadmiste kontrolliks. Pluss lisateadmised, kust keda otsida, mida märgata.

Wagner, J. Zooloogia õpperaamat keskkoolidele. I osa: Selgrootud loomad. Tõlkinud H. Männik ja A. Vaga. 1924.

Zolk, K. Kodumaa kahjulikumad putukad. 1923. Selle trükise on kokku pannud Tartu ülikooli entomoloogia katsejaam, personaalselt siis K. Zolk.

Zommer, Yuval. Suur putukaraamat. 2017. Lasteraamat putukatest. Selle poole pealt, kus ka päriselt saab tarkusi. (Meile kingitud. Aitäh kinkijatele.)

Želnin, Vadim Läbi aastaaegade. 1985. Tark raamat, toimetanud on Jaan Eilart.




OÜ Kollased taskud, tel +372 526 9787, +372 504 7005
Edicy