Et muuta maailm paremaks!
OÜ KOLLASED TASKUD
Asutatud Raela külas
Tekstid. Fotod. Kultuurikohtumised.
See ajalooline jutt pärineb August Raidami mälestustest, mida käsikirjana säilitatakse Mahtra muuseumis Raplamaal.
Kultuurielu
Kui vanemal ajal kultuurielu seisnes selles, et mõnel käis ajaleht, osteti mõni väiksem juturaamat või Meie Matsi ja Tõnissoni tähtraamat (maksis ühe kopika), mis olenes raha vähesusest ja selle hoidmisest, siis kaubakäibe elavnemisega suurenes majapidamistes rahaline olukord, mis oma mõju hakkas avaldama ka kultuuri elu-olule.
Sajandivahetusel alustas tegevust laulukoor küla kingseppmeistri Sillmanni juhatusel. Varsti alustati ka näitemängu õppimist. Kuid need alad ei piirdunud varsti enam Raela külaga, vaid laienesid ka teistele küladele Raikküla vallas (peaasjalikult Söösi?, Kaigepere, Lipa, Keo jm). Näitemängu ja laulukoori ühisharjutused toimusid Raikküla vallamajas.
Kuid küla koori lauluharjutused toimusid Pitseri talus. Esiotsa Sillmanni ja sellejärel Karl Udelti juhatusel (K. Udelt sai surma 16. okt 1905 Tallinnas). Nende järel hakkas laulukoori juhatama Jaan Saariste (rahvasuus Nannipunn) Saariste talust. (Kes näitemängu õpetas ja juhendas, seda nende ridade kirjutaja ei tea, kuid näitemängu esitegelasi elab veel Raelagi külas, nt Anna Raba, end Saariste.)
Pidudel olid esimesteks "muusikameesteks" Ants Reimann ja Jaan Raba Raelast.
Mängiti kitarril ja mandoliinil.
Kui juba mõne aasta jooksul olid näitemänguga tegelased rohkem vilunud, siis esineti sellega ka Raplas, Järvakandis ja Velisel.
Näitemänguetendusi toimus ka Pitseri talus, kus selleks oli õunapuuaeda ehitatud katusealune lava.
Laulukoori- ja näitemängutegelasteks Raelast olid: Jaan, Jüri, Anna ja Mari Saaristed Saariste talust. Hans, Anna, Maria Pearna talust (Saaristed). Karl, Jaan, Madli, Anna ja Maali Udeltid Pitseri talust. Laulu- ja näitemängu harjutustel käidi viie versta kaugusel vallamajas. Käidi suvel laupäevaõhtuti ja pühapäeval; sügisel õhtuti pimedas ja poris laterna valgusel; talvel lume ja tuisanud teega; kevadel läbi lumelörtsi ja veeloikude. Käidi, sest oli tahet ja energiat, oldi rõõmsad. Seda tehti kõike tasuta.
Külas endas nooremad käisid kusagil talus koos kas neljapäeva või pühapäeva õhtul. Tantsiti, tehti ringmängu või muid mänge. Pillimeheks olid ikka Saariste Jaan lõõtsaga (siinjuures olgu tähendatud, et suuremalt jaolt taludes ei lubatud tantsida, oli patt.)
Suvel oli tantsukohaks "laube" Saariste talu koplis.
Enne 1905. aastat alustas tegevust mingi lugemisring Saariste talu noormeeste eestvõttel. Selle tarvis oli mingi lugemislaud ühel jalal. Kuid 1905. aasta sündmustega seoses soikus see jäädavalt.
Et raamatukogu sel ajal ümbruskonnas polnud, hangiti neid lugemiseks nendelt, kellel raamatuid lähikonnas oli. Seal külas oli Põlendi popsitalus Jaan Raba, kes ostis omale rohkemal arvul juturaamatuid. Suuremalt osalt olid need Eesti kirjanike teosed (Juhan Liiv, Eduard Vilde jt omad), aga ka tõlkekirjandust. Isegi Emile Zola suurteos "Söekaevajad".
Lugejateks olid peaasjalikult mehed, sest naistel oli õhtuti (sügisel, talvel) villade kraasimised, lõngaketramised ja kevade poole kanga kudumised.
Haridus
Alghariduse omandamiseks oli kaheklassiline vallakool, mis asus Lipa külas. See oli poolkelp(ka poolviil-)õlgkatusega maja. Esimene ja teine klass olid ühesuuruses ruumis. Koolipingid olid pikad, nelja lapse tarvis. Ruumi ees nurgas oli orel, selle kõrval suur must klassitahvel. Kooliõpetajaid oli kaks (tegelikult oli veel teine klassiruum olemas, kuid seal oli õppimine vabatahtlik). Et suures klassiruumis olid koos kaks klassi, siis oli nii, et kui ühega neist tegeles õpetaja, siis teisele anti mõni kirjalik ülesanne.
Et selles koolis käis õpilasi üle valla, kus paljudel kodud olid koolimajast kaugel, tuli neil terve nädal koolimajas viibida. Selleks tuli nädalane leivakott kaasa võtta. Toidumoonaks oli harilikult leib kotis, piimalähker, või karbis, lihakannikas kas toorelt või keedetult, suhkur, tee. Ja see oli kõik.
Koolihoone keskosas oli löövialune köök (see on ruum korstna jalas, mis alt on lai ja ülespoole ikka kitsamaks läheb ja viimaks hariliku korstnana üle katuseharja tõuseb.) Selles köögis keedeti lastele teevett ja praeti liha.
Magamiseks poistele oli sama suur klassituba. Selleks lükati koolipingid suure pottahju juurest eemale. Pööningult loobiti magamiskotid alla, asetati need ümber ahju põrandale. Padjad ühes tekkidega olid sahvriruumis. Aluslinad puudusid.
Tütarlapsed ööbisid teises klassiruumis ja nende magamisriided olid omaette ruumis.
See oli kõik nii kuni 1908. aasta kevadeni. Siis lammutati see koolimaja ja asemele ehitati kahekorruseline paekivist koolimaja - ministeeriumi kool.
Sügiseks oli koolimaja valmis õppe alguseks.
Selles koolis käis õpilasi ka väljastpoolt valda. Need pidid iga aasta koolile ühe sülla puid tooma. Enne seda see, kes rohkem tahtis koolis käia kui seda vallakool lubas, läks Järvakandi ministeeriumikooli.
Kõrgema hariduse omandasid Karl Erma agronoomia erialal ja Otto Erma keemias (Ärma talu) ning August Eslas agronoomias Aadu talust. Peale nende õppis Anna Erma Inglismaal meditsiini (halastajaõe) kutsealal neli aastat.
Kuid külas leidus ka mõni vanainimene, kes kirjutada ei osanud.
Ühistegevus ja tööstus
Ühistegevuse alal võiks nimetada viljapeksumasinaühisust. 1907. aastal osteti rehepeksugarnituur (viljapeksumasin + aurukatel). Esiotsa oli see terve valla peale, aga pärastpoole jäi see ainult Raela küla tarvis.
Sama ühisus soetas ka saeraami ja sindlilõikamissaed (see toimus juba 1918-1920).
Siis võiks veel nimetada, et grupp talupidajaid muretses ühiselt looma karvaniitmise masina.
Tööstuseks tuleks nimetada erameiereid Ärma talus ja Saariste kivikerega tuuleveskit.
Suuremad jahvatamised toimusid Kuusiku Altveskis.
Põllundus
Kui sajandi lõpul olid talupõllud kolmes osas - kolmandised (kesa, rukis, suviviljad), siis uue sajandi hakul hakati põlde kuude ossa jagama (kesa, rukis, suvivili, ristik, ristik, suvivili). Hakati ju ristikut kasvatama, vanemal ajal öeldud, et hein peab metsas (heinamaal) kasvama.
Sajandivahetusel oli veel tarvitusel puudiisli ja puukäsipuudega raudhõlmaga sahk ja söötis maade (künni) purustamiseks käpiline, läbinisti raudäke (ka kremmel... ?). 1906. aasta ümber ilmusid vedruäkked ja läbinisti raudsahk. Seemne muldaviimiseks oli ratas- või seemendussahk (ka vist alates sajandi algusest).
Enne seemendussaha ilmumist küntud seeme mulda harkadraga ja sama adraga küntud ka põldu enne raudsaha ilmumist. (Vanasti olnud harkadraga kündmine naiste töö.)
Vilja niitmiseks ja heina niitmiseks muretseti masinaid alates ajast 1908. aasta ümber. Vanemal ajal (enne 1890) pekstud kõik viljad rehega. Suviviljad pahmatud hobustega.(Rehetoas kuivatatud vili aeti rehale, laotati sõõrikujuliselt maha, siis kas üks või kaks hobust tallasid seal peal ringi käies terad lahti. Linakuprad aga purustatud vankriga peal sõites. Rukis rabati rehetoas ja siis rehal kootidega ehk pintadega veel sisse jäänud terad materdati välja.)
Mõnedes taludes olid juba enne 1890. aastat hobusega ringi veetavad masinad.
Külas mõnedes taludes hakati suvivilja masindama aurujõul töötava masinaga (viljapeksugarnituur) juba 1904. aastal. Selleks tuli Järvakandist kellegi Lellapere Karli masin. Hiljem, 1907 asutati oma masinaühisus.
Kui suvivili peksti kõik juba masinaga, siis rukis esiotsa peksti rehega, kuid hiljem masindati (ainult siis rehega, kui õlgi vaja oli). Ristikuseeme ja linakuprad peksti veel rehega.
Rukist külvati üks põld umbes 1,5 tiinu, kesaks oli ikka must kesa. Kasvatati otra, kaera, herneid, lina, suvinisu (talinisu ei külvatud), kartul, segavili.
Hakati ka juurvilja loomade tarvis kasvatama (1906). Tehti põllumaad juurde karjamaade, koplite ja heinamaade (vähe) arvelt. Väetamiseks olid kunstväetised (kasutati toomasjahu, superfosfaati, kaalisoola. Seda tegid arukamad taluperemehed.)
Vana eesti rukki asemele ilmus Sangaste rukis. Kartulisort oli Odenvaldi kollane ja ka suur sinine, mida kasutati vähe.
Karjamajandus
Peeti lehmi, lambaid, sigu. Lehmi peeti piima saamiseks, lambaid villa, naha ja liha tarvis. Sead liha ja müügi tarvis. Hobused olid töötamiseks. Igas talus peeti ka pulli.
Karja suurendamiseks parandati heinamaid, juuriti neid osalt lagedaks ja ka torutati puulattidega. Kevadel ja suvel käis kari (lehmad, lambad) karjamaal, sügise poole köietati lehmi ristikuädalal. (Mõnel talul olid lambad suvel mõisas, mille eest tuli vilja ja kartuleid seal koristada.) Mõnes talus käidi ka lammaste karjas (lambrine?). Sead käisid kevade poole kesapõllul ja külatänavas.
Mitmed talud karjatasid lehmi sügise poole metsaheinamaadel. Mullikad olid mitmel talul suvi läbi tarastatud metsas. 1903. aastast alates ehitasid mitmed talud uued paekivikarjalaudad. Selle ajani olid lehmad talve läbi kinni ja kevadel poegisid.
Lehmade eest hakati rohkem hoolitsema. Nende poegimised suunati ka teistele aastaaegadele. Seda võimaldasid soojemad ja suuremate akendega karjalaudad, samuti toitmine. Mõnes talus kasutati vähesel määral ka turvast (raba renditi Raikküla mõisalt). Lehmi hakati ka harjama ja vana karva maha niitma.
Loomaarsti polnud üldse olemas. Selle aset täitis mõni vanem agaram loomapidaja.
Kaubandus
Talu rahaliseks sissetulekuks pidi talu majapidamise saadustest midagi turustama. Kui vanemal ajal püüti talus ise võimalikult kõike valmistada (naturaalmajandus) ja poest osteti ainult hädavajalik (sool ja raud), siis rahaliste sissetulekute suurenemisel hakkas pikkamööda suurenema ka poest ostetavate kaupade mitmekesisus (artiklite arv).
Talust hakati müüma sarvloomi (lehmi, pulle, vasikaid), lambaid, tapetud sigu, kanamune, võid, vasika- ja lambanahku, kartuleid.
Sarvloomadest müüdi vanu lehmi ja nuumpulle, peaasjalikult laadal (ja ka lambaid). Tapetud sead ja või viidi Tallinna (peaasjalikult sügisel ja talvel). Kartulid müüdi viinavabrikusse Kuusiku mõisa.
Vasika- ja lambanahku ostsid kokku rändnahakaupmehed. Mõnikord turustati ka mõni leesikas linu.
Kui Ärma talus asutati meierei ja see hakkas väljastpoolt piima võtma, siis kadus kodune või valmistamine ja piim viidi meiereisse.
Kodune tööndus
Üldiselt võiks kõiki talus ettetulevaid töid koduse töönduse alla võtta ja seega nimetada talu lihtsalt põllumajanduskäitiseks. Kuid siiski tuleks eraldada mõned tööd, mis hiljem enam-vähem tööstuses tehti. Selleks võiks olla riidevalmistamistööd, või tegemine, riide värvimine. (Ka leivategemine kuulus siia hulka.)
Riidevalmistamisel olid lähteaineteks lina ja lambavill. Linaseeme külvati, lina kitkuti käsitsi üles (siinjuures tuleks meenutada seda, et elab veel vanu inimesi, kes on terved põllud otra üles kitkunud. Hernest kitkuti veel mõnikümmend aastat tagasi), seoti peotäied kimpu, kuprad kratsiti küljest, varred pandi likku, leost võeti välja ja istutati kuivama, korjati kokku, seoti kubusse, viidi ulualla, pandi rehetuppa partele, kuivatati, masindati eri linamasinaga käsitsi, ropsiti käsimõõkadega, soeti terasharja peal puhtaks linaluudest, saadi takk ja puhas lina.
Puhas lina kedrati vokil lõngaks (niidiks). Lõng haspeldati lõngavihuks. Need vihid pesti, kuivatati, keriti kerasse. Osa kerasid kääriti käärpuudel ja see aeti kangastelgede puu võllile. Siis pandi niide sugasse ja nüüd võis kudumine alata.
Kui kangas kootud oli, siis läks ta "virutamisele". See seisnes selles, et kangas tehti märjaks, puistati puutuhka peale ja siis virutati kurikatega kas pesukünas või laua peal kangas järk-järgult läbi. Seejärel keedeti tuhaleelisevee sees (ka seebises vees), pesti ja kuivatati. Linade sugemisel sai kahte sorti takku: alguses jämedam ja siis peenem. Takud samuti kedrati. Jämedamast takust saadud lõngast kooti viljakotiriiet, aluskotiriiet, tekiriiet hobustele jne. Peenemast takust valmistati aluslina- ja käterätiriiet. Aga ka püksiriiet (takused-linased püksid) ning põlleriiet.
Lambad niideti (pügati), vill pesti, kuivatati, kraasiti käsikraasidega, kedrati lõngaks. (Villa töötati heieteks ja lõngaks ka Minnika vesiveskil.)
Edasi toimus riideks tegemine sarnaselt linasele, kuid villast kangast ei pestud, vaid uhuti ja värviti. Linadest ja takkudest valmistati kodusel teel ka köied ja ohjanöörid. Köite tegemiseks kasutati ka kanepit (oli tugevam linasest köiest). Köie tegemiseks vajaliku "niidi" (eie) tegemiseks oli pöör.
Kui lina ja villa ketrus oli naiste töö, siis köiteks eide tegemine oli meeste töö.
Villast ja linast lõnga ka korrutati. Korrutatud villasest lõngast kooti varrastega sukki-sokke, kindaid, salle, kooti ka vooditekke ja suurrätikuid. Korrutatud linast lõnga tarvitati vähi- ja kalapüügi võrkude valmistamiseks ja ka nõelumiseks.
Villast ja linast ka värviti kodusel teel. Villast lõnga värviti kas varrastega kootavate esemete tarvis, aga ka kangastelgedel mustriliste riiete tarvis (tekid, seelikud).
Või valmistamine oli üks majapidamise tööstusharu. Koor selleks saadi varemalt piima jahutamisel külmas vees. Koor kooriti lusikaga pealt ehk jälle piim lasti hapuks minna, kusjuures koorekord peale tuli. Rõõsk koor lasti ka hapuks minna. Koor pandi suurema puukausi sisse, kus seda siis uhuti puulusikaga. Kui nõnda või kokku läks, võeti või välja, pesti külma veega (sõtkuti, muljuti puulusikaga). Oli või puhas, pandi sellesse parasjagu peent soola ja soolati. Nõnda valmis või pandi väiksematesse puupüttidesse (1,2,3,4,5-naelase mahuga.
1900. aasta ümber ilmusid ka vabriku koorelahutajad, firma "Aleksandria" (olla maksnud ükssada rubla). Või valmistamiseks olid ka või valmistamise künad, kus seda õõtsutades koor ühest otsast teise voolas. (Niisuguseid riistapuid Raela külas ei olnud.)
Hakati valmistama või valmistamise käsimasinaid. Need olid kas lähkritaolised, võll keskkohast läbi, ja aeti puka peal vändast ringi. Ehk jälle altpoolt poolümarik kaanega pikergune nõu, millest pikuti võll (vändaga) läbi ja selle küljes kasti pikkuselt tiivad.
Või kodune valmistamine hakkas kaduma, kui Ärma meierei hakkas talupidajailt piima kokku ostma. Väikemajapidamistes kestis kodune või valmistamine edasi.
Saaduste turustamine
Vanemal ajal olnud talumajapidamise saaduste realiseerimise kohtadeks laat ja linn. Hiljem tekkinud juurde turg Raplas.
Linna viidud tapetud sead, lambad, ka vasikaid, või kanamune jms. Laadale viidud elusloomi (pulle, lehmi, lambaid). Kui turg tekkinud, siis viidud sinna müügile mune, võid, loomanahku, põrsaid, metsa- või kodulinde jne.
Meiereide tekkimisega kadus või viimine linna.
Peale selle käisid külas ringi saaduste ülesostjad (mets- ja koduloomade nahad osteti). Kartulite ülejääk viidi viinavabrikusse.
Üldkohustuslikud tööd
Nendeks töödeks olid valla poolt ülalpeetavatele asutustele kütuse vedu (vallavalitsus, koolimaja). Samuti nende asutuste tarvis ehitus- ja remontmaterjalide vedu. Igal kevadel teede sillutamine (kruusatamine) kui ka truupide ja sildade tarvis materjali vedu ja nende ehitamine.
Juhtus vallas mõni tuleõnnetus, siis tuli sellele ka materjali vedada (valla vastastikune tuleõnnetuste abistamise selts). Siis veel küütis käimine ja teede lumest lahti rookimise tööd.
