Et muuta maailm paremaks!

OÜ KOLLASED TASKUD

   Asutatud Raela külas

Tekstid. Fotod. Kultuurikohtumised.

Putukate ja teiste väikeste elukate aasta on piirkonniti alati erinev. Meil võiks tänavuse aasta ühisnimetajaks olla kuldpõrnikad, ohakaliblikad ja konnad.

KULDPÕRNIKAD. Kuldpõrnikate kõrval tuleb mainida vaskpõrnikaid, sest nad on äravahetamiseni sarnased, kindlad eristamistunnused on kõhu all. Kui piirduda pealtvaatamise ja pildistamisega, ei õnnestu vahet teha. Meie aias oli tänavu neid kohmakaid suuri rohelisi põrnikaid erakordselt palju. Nad on tõepoolest nii rasked, et näiteks härjasilmaõis vajub sellise all looka.

Mis niisuguse arvukuse võis põhjustada? Kas soodus eelmise aasta suvi ja head talvitumistingimused?

SIHKTIIVALISED. Soodus oli mullune põuasuvi paljudele putukaliikidele, aga tänavune areng kulges nii ja naa. Näiteks sihktiivalisi (tirtsud, ritsikad) ja igat sorti leedikuid-koilasi (põllumeeste keeli kahjureid) oli liikvel ohtralt, aga kiletiivalisi (erakmesilased, herilased jt) meie kandis arvukuse mõttes pigem napilt.

Tirtsud ja ritsikad talvituvad pinnases munadena, millest kevadel kooruvad tillukesed vastsed, kes kestumistega arenevad välja valmikuks.

Just tirtsude puhul hakkas silma, et tänavune ilmastik oli soodus seenele, kes nakatades muudab tirtsu kõrre otsa klammerdunud muumiaks. Paljud tirtsud läksid sel suvel seene nahka. Kas see tähendab väiksemat arvukust (vähem mune) järgmisel aastal?

Viljapuud olid valges vahus

Toimis seaduspära, et pärast kuuma päikesepaistelist suve saab loota, nagu ütleb dendroloog Eino Laas, „rohket õitsemist ning okaspuudel rohket emas- ja isaskäbide teket”. Tänavu kevadel õitsesid 2018. aasta põuasuve järel vähemalt meil tõepoolest kõik puud rikkalikult.

KILETIIVALISED. Aga see kaunis aeg oli veidi kõhe, sest niisugust tolmeldajate sumisevat pilve, nagu tavaliselt tekib näiteks täisõites vahtrapuudele või õunapuudelegi, sel kevadel ei olnud. Kui putukaliigiti võtta, olid kõik justnagu olemas, aga hoopis vähemal määral kui oleks oodanud. Täiesti võimalik, et põhjuseks polnud ainult ilma- ja talvitumisolud, vaid „lokaalse tühemiku” teket mõjutas lähikonna põllu esmakordne põhjalik umbrohutõrje eelmisel sügisel, mil umbrohud pikalt õitsesid. Eks järgmine kevad too selgust, kuidas mesilaste-kimalaste emastel – ainukesed, kes perest ellu jäävad ja talvituma lähevad, et järgmisel kevadel uus pere luua – on läinud.

Mingile üldisemale mõjutajale viitab siiski see, et ka herilasi oli napilt. Eelmine suvi oli väga soodus vapsikutele, aga tänavu oli neidki teisi putukaid jahtimas näha harva.

(Tegelikult oli näiteks sirelastega sama seis, et liike justkui oli, aga „massi” mitte – kõige arvukamad näisid olevat hoopis rändliigid. Samasugust suht kesist pilti näitasid näiteks pehmekoorlased, koonlased, isegi lutikalised jt.)

Aasta täht ohakaliblikas

OHAKALIBLIKAD. Selle suve üks tähti oli vist peaaegu üle Eesti ohakaliblikas. Facebooki liblika- ja muude putukate grupid olid ohakaliblikate piltidest tulvil. Eesti olusid peegeldab see siiski vähem, sest tegu on rändava liblikaga, kes saabub siia lõuna poolt. Siin välja arenev uus põlvkond lahkub samas suunas – samasugune elukäik nagu teisel rändajal liblikal, sügiseti tihti õunapuude all õuntel toituval punase-mustakirju tiibadega admiralilgi.

Meie põllul jäid need ohakad kasvama, kus otsas rändaja röövikud parasjagu omal süstemaatilisel kombel toitusid.

Ohakaliblika röövik võtab taime ette leht haaval, kaitstes end võrgendiniitide abil, millega käsiloleva lehe veidi pealt kokku tõmbab. Kui lehest on võetud, mis võtta annab, kolib sööja üle järgmisele lehele, millest taas endale turvalise toitumispaiga tekitab.

Tõeline konna-aasta

Kui teistest väikestest elukatest midagi lisada, siis väga hästi näisid end tundvat ämblikud.

KONNAD. Üle kõige hakkasid meil silma aga konnad, keda oli tõeliselt palju. Tava-aastail liigub meil põllul paar rohukonna ja aias kaevu lähistel on olnud ka kärnkonn. Tänavu oli täiskasvanud konni rohkem ja järelkasv oli lausa nii laialdane, et kärnkonnapoegi kohtas murus ja mujal igal sammul. Põllul kohtas samamoodi väikesi rohukonnasid.

Hiirte aasta tundus olevat tavapärane.

KOMMENTEERIB ENTOMOLOOG MATI MARTIN:

Paar viimast aastat on tõesti olnud veidi teistsugused kui eelnevad. Kindlasti on vaatamata Eesti väiksusele tingimused lokaalsed ja seetõttu ka putukate arvukus erinev. Aga üldiselt avaldas möödunudaastane kuiv suvi tugevasti mõju putukatele ja seda mitmest aspektist.

PÕUASUVE MÕJUD. Pikk põuaperiood kuivatas normaalsest kiiremini ära rohttaimed, mis on paljude putukavastsete toiduobjektid, ning õite puudus jättis ilmselt nälga erakmesilased. Kui kuivasid ajutised veekogud, siis vähenes ka sääskede arvukus. Tõsi, seal kus niiskust jätkus, jätkus ka sääski. Ilmselt vähemalt osaliselt oli selle aasta putukate vähesus neist põhjustest tingitud.

Kui oli vähem putukaid, siis oli ka vähem toitu herilastele, kes neist toituvad. Herilasi oli sel aastal tõesti vähe.

JAHE KEVAD. Selle aasta kevad oli aga väga jahe ja samuti kuiv, mis omakorda putukatele hästi ei mõjunud ja võis näiteks takistada normaalsete kimalaste ja herilaste perede arengut.

OHAKALIBLIKAD. Ohakaliblikaid oli tõesti palju. Käisin sel aastal palju rabades ning ka seal kohtas neid pea igal sammul. Ülemöödunud aastal oli sama arvukas admiral. Et mõlemad on rändliblikad, siis ilmselt oli lõuna pool, kusagil Ukrainas või Valgevenes väga edukas paljunemise aeg.

PÕRNIKAD. Mis puutub põrnikatesse, siis ei oska selle koha pealt midagi konkreetsemat öelda. Et tegemist on nende kõdutoiduliste vastsetega, siis võib see olla ka juhuslik arvukuse tõus, nagu seda putukatel aeg-ajalt ette tuleb. Ei ole välistatud ka mõningane ränne.

TIRTSUD. Tirtsude puhul võib arvata, et nad enne surma siiski jõudsid muneda. Et neid „seenetatud” isendeid palju näha oli, ongi tingitud tirtsude rohkusest sel aastal. Minu teada nakatab seen juba nõrgestatud või surnud putukat. Muide, meie kandis oli sel aastal näha ka „seenetatud” kärbseid, kes sageli olid jäänud aknaklaasi külge.

INIMMÕJUST. Mingi mõju on kindlasti taimekasvatuses kasutatavatel mürkidel, aga kui suur, ei oska ma öelda.

Tundub, et järjest rohkem hakkavad putukate arvukust mõjutama aga hoopis arvukad autod, mis meie teedel vuravad. Teed on nagu putukate surmalõksud, kuhu nad sattudes hukkuvad. Mõned aastad tagasi lugesin huvi pärast Saaremaal Kuressaare ringtee servas jalutades surnud kimalasi. Umbes kilomeetrise lõigu kohta tuli neid ligi 30. Seda ühes tee servas.

ARVUKUSEST ÜLDISEMALT. Putukatega on üldiselt nii, et eks nende arvukus liigiti kõigubki erinevatel aastatel. Praegune seis on aga vähemalt osaliselt tingitud ilmastikuoludest.

Vaatame, mis toob järgmine aasta. Putukatel on suur sigimispotentsiaal ja nad suudavad seetõttu oma arvukuse kiiresti taastada, kui muidugi elutingimused soodsad on.

KOMMENTEERIB TERIOLOOG UUDO TIMM:

HIIRED. Hetkel veel üle-eestilist kokkuvõtet hiirte kohta ei ole. Oma püükide alusel saan öelda, et Lõuna-Eestis oli eelkõige kultuurmaastikus (põlluservad, niidud) pisiimetajaid päris palju. Põhja pool oli arvukus pigem keskpärane. Viimastel aastatel on hakanud ilmnema uus nähtus, et pisiimetajate arvukus erineb piirkonniti üsna tugevalt, varem oli arvukuse kõikumine üle Eesti ja isegi Baltikumi enam-vähem sünkroonis.

KONNAD. Konnade puhul aga pean ütlema, et neid oli tänavu väga vähe. Põhjuseks kevadise soojalaine hilinemine, mille tagajärjel kudemine toimus sisuliselt loetud päevadega. Siis järgnes põud, mille käigus väiksemad tiigid/kraavid kuivasid koos kudu ja/või kullestega. Seega tänavune järelkasv jäi suures osas olematuks. See on tähelepanuväärne, et teil konnauputus oli.

KOMMENTEERIB KONNADE UURIJA RIINU RANNAP:

KONNAD. Üldiselt oli see aasta kahepaiksetele kudemiseks üsna hea. Erinevalt eelmisest aastast, kui kudemisveekogud kuivasid suures osas ära juba enne moonde läbimist (maikuus) – sel aastal jätkus vett juulini.

Samas on üldiselt Eestis kahepaiksete seisund halvenev. Põhjuseks elupaikade, peamiselt märgalade kadumine ja olemasolevate märgalade kvaliteedi langus (nt eutrofeerumine). Seda nii laialdase metsakuivenduse kui intensiivistuva põllumajanduse tõttu. Nii on Eesti üks enim metsakuivendusest mõjutatud aladest maailmas. Kuivendatud metsamaad on kokku 723 530 ha. Riigimetsast on kuivendatud üle 50%.

2018. aasta punase nimestiku hinnangul on Eesti 10st hinnatud kahepaikseliigist 50% ohustatud, kusjuures rabakonn on muutunud meil ohulähedaseks liigiks. Seega läheneme pikkade sammudega Lääne-Euroopale, kus enamus kahepaiksetest on ohustatud või haruldaseks muutunud.

Maalehes ilmus kirjutis, millest siin alguses juttu oli, pealkirja all „Aasta täht võiks olla ohakaliblikas”. Ajaleheloos on räägitud lisaks ka lindudest. Kirjutis on Maalehe veebis tasuline.