Et muuta maailm paremaks!

OÜ KOLLASED TASKUD

   Asutatud Raela külas

Tekstid. Fotod. Kultuurikohtumised.

Kirjutis ilmus eilses Maalehes. Kuna Maalehe koduleht on "lukku pandud", riputan teksti siia sel kujul, nagu ta toimetusse läks. Ajalehes ilmus mõnevõrra kärbitud variant. Pildid on eelmisest aastast: tärkamisest saagini.

Minu esimesed triibulised...

Minu läätsekasvatus algas 2015. aasta alguses, kui käis plaanimine, mida uuel põllul kasvatada. Vaja oli valida kõige suurema pinna kultuur, millega saaks kord minna ka turule. Olen eraettevõtja ja aia-põllusaaduste kasvatamine on meie osaühingu kõrvaltegevusala.

Palju mõjutas valikut see, et me paepealne maa iga kultuuri jaoks ei sobi. Ja see, et olin otsustanud enamuse töödest teha käsitsi. Kombainidega ei tasunud võistlema hakata, vaid tuli valida mingi nišikaup, mis turul tähelepanu pälviks ja ka käsitsitööd õigustaks.

Siis komistasingi läätsele, mille puhul justkui kõik mu ettekujutusega kokku langes: läätsele meeldib paepealne; ta on kultuur, millega väiksemal pinnal saab (internetiõpetuse järgi) käsitsi hakkama; ta ei kogu endasse saasta, jääb mis tahes tingimustes mahedaks ja peale muu rikastab mulda lämmastikuga. Lääts on ka turul nõutud kaup, minu mulje järgi tõusva trendiga, ent kodumaist läätse lettidelt ei leia.

Esimesed katsed

Esimene komistus tuli sellest, et ei leidnud kedagi, kes seemet müüks. Seemnemüüjailt kuulsin, et otsida ei tasu – neid polegi. Kuna ma oma plaanist loobuda ei tahtnud, otsustasin katsetada. Ostsin toidupoodidest eri päritolu toiduläätse ja külvasin need eri aegadel maha. Natuke julgustas kõrvalt elukaaslase agronoomist isa, et vaat proovigi ja selekteeri mitme aasta kasvatusega oma tingimustele parim lääts välja.

Külvid tegin mai lõpus ja juuni esimeses pooles ‒ kõik läätsed (Kanada, Prantsuse, Itaalia ja üks sort, mille päritolu oli pakendil märkimata) tärkasid ja arenesid eelmise aasta suve tingimustes väga hästi. Esimesed õied olid juulis, augusti lõpuks kasvatasid kõik kaunasid. Koristus algas 13. septembrist. Tõmbasin taimed koos juurtega välja ja sidusin kimpudesse, mida oli hea panna lattaiale ja rõugualustele kuivama.

Umbrohi ja läätsepeks

Kui taimed alles kasvasid, tuli otsustada, mida teha umbrohuga. Tegin katseid: ühe põllulapi rohisin varakult (taimed u 5 cm) piinlikult puhtaks, ühe rookisin peaaegu puhtaks veidi hiljem (taimed u 20 cm) ja kolmandal lapil lasin läätsel kasvada koos umbrohuga (malts, kesalill, karukeel jt). Hiljem selgus, et liiga vara rohida ei tasu ‒ otsekohe hõivavad tühjaks jäänud mulla maadligi roomajad umbrohud. Ka liiga hiljaks ei tohi rohimist jätta, sest siis läätsetaimed ei jaksa üksi püsti seista. Sain teadmise, et õige rohimisaeg on siis, kui läätsed parajalt suured ja tugevad, ning et pigem jäägu umbrohtu hulka kui maa neist päris puhtaks teha. Käsitsi koristades saab suureks kasvanud maltsad jms koos läätsetaimedega välja kiskuda – nagunii tuleb terve põld läbi käia.

Ületamatuks raskuseks kujunes aga sügisel läätsepeks. Kahtlustan, et see, kes on kirja pannud internetist leitava läätsekasvatusõpetuse, ei ole kunagi ise käsitsi läätse koristanud. Sest mingilgi moel käsitsi pekstes ei saa selle kultuuri vilja kõikidest kaunadest kätte. Läätsekaunad on tillukesed ja neid on tihedasti, igaühes 1-2 läätsetera ‒ peksuga pudeneb neid välja palju, kuid liiga palju jääb kinniseid kaunu. Samamoodi vaevaline, kuid mitte teostamatu on läätse käsitsi tuulamine.

Läksin uuele ringile

Turule ma oma läätsega niisiis eelmisel aastal ei jõudnud, kuid rikkam olin ikka – esimese kasvatusaasta kogemuste võrra. Ka seemnevilja sain oma algeliste peksmiste-tuulamistega ikkagi kätte. Tänavu alustasin veidi targemana.

Külvasin märksa varem kui mullu, esimesed lapid juba aprilli lõpus. Lääts talub külma ja tahab idanemiseks parajalt niiskust; kui küpseb varem, ei jää koristuse ja tuulamisega sügisvihmade kätte. Siiski tegin selgi aastal külve eri aegadel ja keskmise külviga nägin ära, et põuaajal pigem ei tasugi seemet mulda panna: lääts tuleb üles ebaühtlaselt ja nigelalt, samas umbrohi väga hoogsalt. Ühe külvi tegin katseks ka põhu alla.

Praegu on jõudsalt kasvamas oma seeme, mis kujutab endast mitme eri sordi segu. Muudele lappidele soojemate maade läätse enam ei külvanudki, vaid ainult Kanada oma ‒ see jättis mullu kõige elujõulisema mulje. Kohe varsti on ees esimesed rohimised ja sügiseks tuleb hankida peksumasin ‒ Aasia masinatootjad ikka väikeste tegijate peale veel mõtlevad. Usun, et mu katsetused kuskile viivad, loobuda selle sümpaatse kultuuri kasvatamisest enam ei raatsi.

•Kui endal juba läätsed kasvasid, lugesin huviga internetist lugu sakslasest, kes Saksamaal mitukümmend aastat tagasi taasavastas läätsekasvatuse, tõi Peterburi muuseumist Saksamaale tagasi Saksa oma läätsesordi ja on nüüdseks kujunenud koos kaaslastega omamaise läätse tootjaks.

•Jõgeva Sordiaretusest sain teada, et meil Eestis oma läätsesorti kahjuks pole olnud. Kui oma küla ajalugu uurides Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteegis tuulasin, juhtusin teatele, et meie küla Läätsi talu sai oma nime selle järgi, et rajati Raikküla mõisniku läätsepõllu serva. Mõõtsin kaardilt ära, et see talukoht on meie läätsepõllust 539 meetri kaugusel!

Kirjutas Viio